Loodus ei ole metsik. Oleme jäänud looduseslähedasest elustiilist aina kaugemale ja arvame, et loodus on metsikuks muutunud – tegelikult oleme muutunud meie. On õnn, et meie kodus on veel veidi loodust, mis võimaldab seigelda, avastada ning taastada oma ürgseid sidemeid ning jõuvarusid. Kindlasti oled märganud, kuidas peale looduses aja veetmist oled tunduvalt rahulikum, õnnelikum ja rohkem kohal.

Soovin loodust vahendada sellisel moel, et see puudutab inimese hinge. Usun, et seiklus peitub detailides ning seetõttu soovitan looduses liikudes alati pöörata tähelepanu kõigele, mis ringi rahmides märkamata jääb.

Linn on energeetiliselt üsna tihe kooslus. Linnaruumis elutsev tunnete ja mõtete virrvarr hõljub meiega igapäevaselt kaasa nagu parfüümipilv. Külg-külje kõrval kulgedes loome kollektiivset taju, millel ei pruugi tegelikult olla midagi ühist individuaalse elutunnetusega. Tihti mõtleme me sellest, et kõik, mida linnasaginas kogeme või tunneme, ei pruugi olla meie sisemaailma peegeldus?   Keskkond, mis on tihedalt väliseid energiaid ja stimulante täispikitud, võib siserännakutel osutuda pikem koormaks kui aardeks. Plaanides teekonda iseendasse tasub seljakotti pakkida suur tükk vaikust, sekka veidike vihmasabinat, näpuotsaga linnulaulu, silmatäis päikesekiiri, ühe pilve jagu samblalõhna & kindlasti suur sületäis värsket õhku.