Saareelu algusest
Lissabonis maandudes avastasin, et mu majutuskohta pakkuv uus saarlasest sōber on mind täielikult hüljanud ning vōimalus temaga veel kuidagigi ühendust saada tundus nullilähedane.
Faiali saarelinnake Horta on väike. Hea kodu leidmine vajab tervet meeskonda. Olles end mugavalt erinevates FB gruppides sisse seadnud, asusin koheselt päästeoperatsiooni läbi viima.
Veel enne Lissabon—>Horta lennule astumist kirjutas mulle keegi Joana, et ta teab omast käest, kui raskesse olukorda ma sattunud olen. Ta lubas saata kōik allikad, mis mind vähegi aidata vōiksid. Üks asi viis teiseni ning Hortas maandudes oli mul vastas Joana koos kahe sōbrannaga - kōik portugali päritolu daamid, kes maismaalt töö vōi ōpingute tōttu kaugeid saari vallutama tulnud. Joana korterikaaslane oli just viieks päevaks kodust eemal ning mulle pakuti lahkelt vōimalust seniks tema tuba hōivata.
Esimene saareōhtu lōppes uue ajutise kodu rōdul umbes kümnepealise kambaga sangriat rüübates ja loodusjutte veeretades. Loodusjutte just seepärast, et enamik saare noorematest asukatest on bioloogid, kes on tulnud siia kokku erinevaid eluvorme uurima. Pōhimõtteliselt on siin vähe inimesi, kes ei ole loodusteadustega kuidagiviisi seotud.
Vaade esimese uue kodu rõdult.
Koduotsingud aga jätkusid ja minu usk sellesse, et tuleb mis tulema peab ei taandnud hetkekski. Suure ja kaastundliku kohalikest seiklejatest moodustunud tugigrupi abiga maandusin paari päeva möödudes uues kodus, oma toakeses - üsna basic kodus otse peatänaval, terrassivaatega otse ookeanile.
Maandumine uues “kodus” jäi aga lühikseks. Peale esimest ööd mõistsin, et väga kummalised “korterikaaslased” ning öösiti kostuvad helid nii tänavalt kui kõrvaltubadest ei saa olla sel teel minu saatjateks. Tulin ju otsima looduslähedust - vaikust, rahu, sidet inimolemuse algetega. Selle asemel olen aga keset väikese saarekese kõige suuremat melu. Nutvad beebid kõrvaltoas, ATV-d ja suured mürisevad sõidukid otse olematu heliisolatsiooniga akna all. Sinna sekka veel uute korterikaaslaste arusaamad hügieenist, mis minu omadest üsnagi erinevad.
Juba esimesel hommikul uues kohas ärgates oli veidi pahuras meeleolus ja mõtlesin pikalt järele - kas asi on lihtsalt selles, et harjun uue koha ja eluga, või ütleb mu sisetunne mulle, et Pille, palun liigu edasi? Selge sõnum oli, et tegu on viimasega. Esimeste päevade jooksul loodud kontaktid viisid mind uue kohani. Majake kaugel linnamürast, väikese kaljunuki otsas otse mäsleva ookeani serval. Kahekorruliselist ja kolme magamistoaga maja pean jagama vaid majaomaniku endaga - kohaliku portugali kutiga, kes tundub olla oma eluteel veidi üksildasse kohta sattunud. Meil ei ole liiga palju ühist. Tunnen, et vestlused temaga jäävad minu jaoks tühjaks ning minu maailmavaade on tema omast kusagil väga kaugel. Sellel pikalt peatumata olen siiski valmis elama puhtas, vaikses ja ilusas keskkonnas ning vastutasuks (lisaks üürirahale) pakkuma noormehele võimalust õhtul kellelegi oma päevast jutustada. Arvan, et inimestena peame olema võimelised üksteisele pakkuma inimlikkust. Isegi siis, kui mul on tunne, et peale inimeseksolemise ei ole meil mitte ühtegi ühist arusaama.
Üks asi veel - olen kohanud nii palju häid ja abivalmeid inimesi. Majaomanikust kuni kõikide siia kokku rännanud õpilaste ja teadlasteni. Nii palju, kui inimestele meeldib siin asju aeglaselt võtta, meeldib neile ka alati abiks olla ning naeratused on kerged tulema. Selles kerguses on hea liikuda. Olen palju asju saanud lahendatud vabalt ja kiirelt kõige lihtsamal viisil - lihtsalt inimestega oma mõtetest ja vajadustest rääkides. Täpselt nii leidsin endale näiteks jalgratta. Jalgratas on minu jaoks väga oluline osa heast elust. Ükskõik, kuhu rändan - kui seal on vähegi võimalik liikuda jalgrattaga, siis soovin seda kogeda. Väike saarelinnake on selleks ideaalne koht, kui ehk veidi ebasõbraliku käitumisega autojuhid ja olematud rattateed välja jätta. Sellegipoolest - mööda ookeaniäärset mägist teed koju rükides on võimatu tunda pahameelt. Rõõm, ainult puhas veeremise ja rühkimise rõõm!
