Elust turismibaasis
Kord olen ka juba maininud, et siin saarel on merebiolooge ja muid samast teemast huvitatuid rohkelt. Nii on ka meie firmas hetkel kokku 3 praktikanti. Vahel isegi tundub tragikoomiline olukord, kui me üritame end kõik korraga oma baasi ära mahutada - 3 giidi, 2 poepidajat ja 3 praktikanti. Meie ca 40-ruutmeetrisele kogupinnale mahutub suveniiripood, erinevad tükikesed vaaladest, väike labor ja kaks-kolm töölauda.
Üldiselt tuleme tööle vahetustena. Mina olen oma elu sättinud nii, et eelistan pigem pärastlõunaseid aegu. Pärastlõunal ootab mind ees hommikul merele läinud grupi vastuvõtt. Pakume merelt tulijaile küpsist ja kohalikku napsu, teed ja mahla. Sätime maja ette päikese kätte lauakese valmis ja jääme gruppi ootama. Kui merelt tulijad saabuvad, aitame nad turvaliselt tagasi maapinnale - see tähendab, et seisame kai peal ja vaatame, et keegi kailt trepile astudes ei libastuks ega astuks märjaks saanud trepiastmetele. Seejärel kummiülikonnad ja päästevestid seljast, ja maja ette - giid räägib samal ajal kui küpsist ja jooki naudid veel veidi sellest, keda täna merel nähti ning mis on nende loomade erilised omadused. Iga külaline saab endale ka mälestuseks järjehoidja, kus on kirjas kuupäev ja täna nähtud liigid ladina keeles. Nii jääb erililisest päevast ka ilus väike mälestus.
Mõned päevad on keerulised otsuste tegemise koha pealt - kas minna grupiga merele, või mitte? See tähendab, et kogu baas ootab omanike otsuse taga. See on olnud üsna õpetlik protsess, arvestades, et loodusturismi valdkond on üldiselt ilmatundlik. Ühest küljest on lihtsam grupp välja saata, aga rõveda ilmaga ei pruugi nende elamus parim olla. Teisest küljest on äärmisel keeruline kogu reisi tühistamise puhul leida asendusreisi, sest et ilusate ilmadega merepäevad on niiehknaa täis broneeritud. Meil on ainult üks paat, mis tähendab, et olenevalt ilmast ja reisjate kehakaalust saame korraga välja saata 14-16 turisti. Kolmandast küljest - vahel on mässulisel merel käimine tõeline elamus. Oleneb grupist.
Meil käib tihti gruppe, kes on maailma suurimatest ja tähtsamatest loodushoiuorganisatsioonidest. Nende heaolu ja rõõmu nimel pingutatakse kohe ekstra, sest teadusmaailm teatavasti elatub suuresti fondidest ning hea maine erialaorganisatsioonides tuleb rohkem kui kasuks. Need grupid on sama mitmekesised nagu kõik teisedki - on entusiastlikke asjaarmastajaid, kes leiavad igas olukorras rõõmu. On laisku “tööreisil” olijaid, kes seinal olevalt mereloomade kaardilt näpuga näitavad, mida neil täna merel näha vaja on. Reeglina juhtub ikka nii, et rohkem haruldasi liike kohtavad merel just esimest tüüpi grupid. Tänulikkus looduse ees, selle ees, et saame neid väikseid imesid kogeda ei ole siiani kunagi alt vedanud. Pean seda ka ise tõdema, sest minu merereisid on alati väga edukaks osutunud. Naudin heameelega ka mäslevat merd ja soola oma silmades. See kõik on ju mööduv ja enne kui arugi saan, suplen taas koduses magesoolases merevees.
Turismibaasi juurde tagasi tulles võin veel jagada, et teen siin päeva jooksul väga erinevaid asju. Nendel aegadel, kui grupp on merel (ja ma ise ei ole sinna reisisaatjaks kaasa läinud), uurin kohalikke taimeraamatuid ja kirjutan tähtsamatest söödavatest taimedest ingliskeelseid kokkuvõtteid. Kui kõik kuhugi äktiselt kiirustama peavad, siis olen ka ise leti taga ja müün möödujaile vaalatuure või jagan muud olulist turismiinfot. Kuigi minu ülesanne on enamasti toimetada “kontori poolel”, siis ikkagist satun erinevate turistidega jutustama ja kohaliku elu soovitusi jagama. Nõndaks - umbes nii näeb välja meie igapäev väikeses turismibaasis. Assoori taimedest räägin täpsemalt juba eraldi postituses.