Tormituultest

Vahepeal, eriti just kevadel, tabavad saarestikku suured tormi- ja vihmahood. Kohalikud ja siin kauem olnud sõbrad ütlevad, et see on selge märk sellest, et natuke on kohal veel ka talv. Vihma- ja tormipäevadel ei toimu ilmselgelt tuure, aga Naturalisti baas on endiselt avatud - lootuses, et ehk mõni julge turist soovib helgemateks päevadeks siiski tuuri planeerida. 

Vaalavaatlused on ilma suhtes äärmiselt tundlikud. See tähendab, et tuure kindlasti ei toimu seni, kuni ookean jälle “rahulikuks” muutub. Ka rahulikul päikesepaistelisel päeval võib ookeani peal vaalatuuritamine olla vägagi tormine ettevõtmine. Sel nädalal saabus Naturalistele külla kaks suurt tähtsat gruppi külalisi ja neile üritatakse ilma trotsides näidata siiski kõike, mida õnnestub. See tähendab, et tuuripaadil tuli ette nii raskekujulist merehaigust kui ka maismaatuuridel korralikku vihma ja tuule trotsimist.

Ise üritasin esimesel tormipäeval siiski jalgrattaga ringi liikuda. See oli põhimõtteliselt sarnane selle, kui üritad vastu seina sõita. Tuul lihtsalt lükkab sind misiganes suunas soovib - enamus aega nendid fakti, ronid rattalt maha ja jalutad tormi trotsides oma sihtkoha suunas. 

Kohalikud ajastavad end sel ajal siiski rohkem kodus olema. Sama tegin torminädalal enamus ajast lõpuks sama ka ise - ega palju muud üle ei jäänud ka. Loodusega ühes rütmis elamine on tegelikult mulle (ja üleüldse inimestele) väga mõistlik. See tähendaski seda, et rohkem olin kodus ja proovisin vajalikke taskuraamatu asju uurida ja üles tähendada. 

Omaette olemine tähendab ka rohkem enda sisse minekut. See tähendas minu jaoks ka esimest suuremat koduigatsuse üleelamise aega. Ma ei saa täpselt öelda isegi, et kodu kui geograafilise paiga igatsust, aga pratamatult tundsin puudust endale olulistest inimestest. Reisides kohtab palju huvitavaid karaktereid, kuid siiski tunnen, et mul olen elus loonud väga tugevaid sidemeid ja suhteid, mis sellisel ajal end eriliselt meelde tuletavad.